Meie teenused Prantsusmaal:

    • Koostame individuaalprogramme vastavalt Teie soovidele (nii peredele kui gruppidele)
    • Broneerime majutust nii hotellides kui eksklusiivsetes lossides
    • Korraldame transporditeenust uute ja mugavate autode- ja bussidega (minibussid Renault Traffic 6 reisijakohta, Mercedes Viano 6 reisijakohta, Mercedes Sprinter 19 reisijakohta, Volvo uued bussid 35-55 reisijakohta)
    • Pakume professionaalset giiditeenust eesti keeles ( ka inglise-, saksa- ja vene keeles)
    • Broneerime kohti headesse restoranidesse (k.a. eksklusiivsed Michelin’i tärniga gurmeerestoranid)
    • Aitame korraldada olulisi tähtpäevi peredele (nt. pulmad lossis) ja meeldejäävaid firmaüritusi prantsuse muusikaga.
    • Pakume võimalust osaleda erinevatel kokanduskursustel, korraldame privaatset maalimiskursust kunstnikuga jne.
    • Meie kaudu saab ette osta vaatamisväärsuste skip the line ehk järjekorrata pileteid (k.a. Versailles loss, Louvre ja d’ Orsay muuseumid, Eiffeli Torn, Eurodisneyland); broneerida kohti Ooperiteatrisse ja kabaree-etendustele (Moulin Rouge, Lido, Crazy Horse, Paradis Latin) ning laevasõitudele Seine’ jõel.

     

Ootame Teie küsimusi:

Reis Champagnesse. Lossilugu.

Nagu paljud toredad asjad siin elus juhtuvad kogemata, nii leidsime meiegi lossimajutuse Champagne piirkonda täiesti juhuslikult internetist.Vanasti, siis kui kõik majad ja lossid polnud veel internetist leitavad, siis oleks olnud väga raske juhuslikke teid mööda sõites ​seda lossi leida, sest see loss on konkreetselt väga ​kaugel igasugustest korralikest kiir- ja muudest maanteedest. Neo- palladiolistlik Bignicourt- sur- Saulx loss asub keset kollaseid rapsipõlde ja laugjas- künklikku maastikku, ​Reimsist umbes 1- sõidutunni kaugusel. Eelarvamus mul puudus täielikult, sest lossid, kus olin enne Prantusmaal ööbinud, on alati olnud pigem Loire jõe ääres, aga mitte Champagne’s.

 

 

Sümmeetriline ja harmoonilise fassaadiga loss oli juba kaugelt vaadates silmatorkavalt kaunis – sihvakate korintossammastega neoklassitsistlikus​ stiilis ehitis- voluutidega dekoreeritud sambad mis toetavad katust kandvaid talasid (meenutab vanakreeka templit). Eriline oli minu jaoks sissepääs- suure ja laia sissepääsutrepi puudumine (Madelaine kirik Pariisis). Sarnaseid losse leiab mujaltki, nii Itaaliast kui​ Inglismaalt ja need on palladiolikus stiilis ehitised ( nagu imeline Villa R​otonda Veneetisas). Omanik tuli isiklikult meid auto juurde kättpidi tervitama ja meie kohvreid külgtrepist üles viima (mis oli väga positivselt üllatav). Enne kui toad kätte anti, tehti väike ajalooline ringkäik (minu arvates vajalik alati ja igas hotell- lossis), et lisaks tavalisele andke see tuba juba kiremini kätte” stiilile lisanduks väike loeng hoone arhitektuurist ja ajaloost. 

Kõigile meeldis see väike rännak tagasi. Seda enam, et omanik näitas meile pildimaterjale mis on tehtud enne, ehituse ajal ja praegu. Igal ruumil on siin oma ajalugu. Maja on ehitatud aastatel 1815- 1830 jõuka farmeri, külavanema, Jean- Baptiste Barbat perele endise Langaulti lossi asemele. Sümpaatne ning kõigi poolt lugupeetud härra Barbat oli abielus Reimsi linnapea tütre Clémentine’ga ja nende armastuse sümboliks see loss saigi ehitatud. Lossis kees kirev elu ka Teise Keisririigi ajal ja sajandivahetusel. Viimane pereliige suri järglasteta 1951 aastal. Hoone esindusruumideks on aatrium ning uhke tiibklaveriga salong, suure lauaga söögisaal,​ ​imelise käsipuuga ​ragisevad trepid ja lõpuks tromp d’oeil “ehk silmapete pööningutrepi näol. Teisel korrusel avanevad koridoridest uksed erinevatesse tubadesse.

Need on stiilselt renoveeritud toad kaminate- ja moodsate vannitubadega. Lossi praegune omanik Fabrice Provin  rääkis oma lugu meile prantsuse keeles ja mina tõlkisin (kas ma juba mainisin, et ma võlgnen lõputult tänu oma isale selle eest, et ta käskis mind lapsepõlves ehk seitsmekümnendatel seda tol ajal täiesti kasutut prantsuse keelt õppida:)). Fabrice sündis Troyes linnas ​jaon lihtsa tekstiilitehase töölise poeg kes töötas​veel 15 aastat tagasi hoolda​de​s vanureid ja invaliide. Mingil hetkel tuli tal soov osta mõni unustusse jäänud maja ja see korda teha. Kui ta nägi sedasama ​tugevate sammastega võssakasvanud hoonet, siis ta armus sellesse silmapilkselt ja hakkas võimalusi otsima selle ostmiseks ja renoveerimiseks​. Kui küsisin, et mis detaili üle tal endal kõige rohkem hea meel on, siis ta vastas, et  ta on uhke hoopis inimsuhete üle, mis tal hoone renoveerimisprotsessis tekkisid.  Kuna raha sai mingil hetkel täiesti ​otsa, siis ta pöördus organisatsiooni ehk fondi poole kes rahastab vanu kulturiväärtusi, aga seal on hulk pabereid ja palju selgitustööd ning nii mõnedki löövad sellele käega. Fabrice aga ei löönud. Ta sai 400 000 eurot ja renoveeris maja täielikult. Värv, mida ta kasutas maja fassaadil ja suures salongis on eriline ja kallis Farrow ball  ja mille üle oli ta nii uhke, et ta meile keldris lausa neid purke näitas. Jaa, isegi purgivärvist võib saada lugu kui seda õige inimene õigel viisil presenteerib! Fabrice hakkas tubade sisustuseks otsima​antiigiturult ​ühte läbivat ​elementi- see on kamin.

Kuna nende keldris oli originaalkamin alles (teised olid kas rüüsta​tud või ära viidud 50 aasta jooksul mil maja tühjalt seisis ja  tuultest räsida sai), siis ta alustaski otsinguid kaminatest. Leidis kamina Madame de Pompadouri stiilis Louis XV ajastust, pani ta​ aluse Louis XV toale. Kõik selles toas on stiilipuhas- toolid naistele (asetsevad toa keskel, sest ka toolitagused on kaunistatud) ja toolid meestele (asetsevad enamasti seina ääres), kummutid parukate hoidmiseks (iseloomulikult suured sahtlid) ja lendavad kummutid (mööbel, mida võis kiiresti tema kerguse tõttu ruumis liigutada teise kohta) ja kirjade kirjutamiseks mõeldud kummutid ja kerge kumerusega peeglid… Kõik sobib omavahel suurepäraselt. Teine tuba on Louis XVI stiilis ​kus voodis pikutades kamina kohal olevat pilti Marie Antoinette’st näha saab. Siis veel ampiirstiilis Napoleon I tuba ja seejärel juba Napoleon III tuba ja kõige lõpuks üllatas detailideni paika pandud Art Deco stiilis tuba. Selles ei elanud mina:) Mina elasin Louis XV stiilis toas.​ Kaunite papagoidega kaunistatud kardinate vahelt​ vaatlesime​ ümbritsevat loodust, pisikest kabelit, leivaküpsetusmaja ja kanalit mis ühendab Marne’i ja Rheini jõge ja kus aeg- ajalt liiguvad teosammu kiirusel jõelaevad…Idüll. Tõeline loss hästihoitud looga ja oma saladustega. Lisaks toodavad nad mett, loovad raamatukogu ja on avanud väikese antiigipoe kus müüvad klientidele sümboolse tasu eest edasi ajastutruud kaupa mida ise hommikuti ümberkaudsetelt antiigiturgudelt ostavad. See on nende hobi. Oma hobi jagamine klientidega on väärtus mida hinnatakse järjest rohkem. Ja hobiks on neil ka kokkamine, sest õhtusöök foie gras, kollaste marjade- (unustasin küsida mis marjad need olid), fenkoli ja valge kalaga oli suussulav. Hommikul sõime croissante ja jõime värsket puuviljasmuutit vanas, 1820 aastal ehitatud köögis ja tunnetasime ajaloolise hoone vägevust ning avaldasime pererahvale tänulikkust, et nad ikka kogu selle renoveerimsprotsessi ette võtsid ja meiega oma ​lugu jagasid. 

 

Kuidas La Bauli’s mulle lapitekk kingiti.

Minu töö on selline, et lisaks oma teadmiste jagamisele, saan meie pikematel reisidel teada ka palju teistest kultuuridest, sest kliente on Vladivostokist Honoluluni. Ja kuna kliendid meie juures enamasti puhkavad, siis neile meeldib rääkida oma maa kommetest ja kultuurist, sest aega ju on! Igasuguseid üllatusi juhtub ka. Näiteks viimane tore üllatus oli minu sünnipäevahommikul. Seekord sõitsime La Baule kuurortlinna Bretagne’sse. Veidi infot neile kes pole enne La Baule’ist midagi kuulnud: La Baule Escoubliac on suhtleiselt tundmatu koht välismalastele, aga muidugi mitte prantslastele, kes on puhanud siinsetel pikkadel liivarandadel alates 19. sajandist. Kalaturul jalutades rääkisin kohalike austri- ja sinikarbimüüjatega, kes ise on väga õnnelikud, et nende linn pole eriti välismaalaste seas kuulus ja et nad on suutnud säilitada rahuliku atmosfääri.
Linna põhielanike seas on rohkem mehi kui naisi ja 68% elanikkonast on rohkem kui 60 aastased ja tõenäoliselt kolivad merd armstavad pariislased oma õnnelikke vanaduspäevi just siia veetma, sest kes seda kuumemat Lõuna- Prantsusmaa kliimat ikka jaksab taluda:) Lisaks viib TGV Pariisi Montparnasse raudteejaamast soovijad 3 tunni- ja umbes 35 euroga otse La Baule’i.

20160803_231802

Selles sümpaatses kuurortlinnas on püsielanikke 16 000, aga elanikkond kasvab suvekuudel kümnekordseks ja linn ärkab ellu. Nagu lill avab oma õie, nii läheb ka La Baule’is elu äkki juuni lõpus kihisema. Muideks, prantslased räägivad inglise keelt, aga esmane pöördumine peab olema prantsuse keeles. Õpetasin oma head inglise keelt rääkivale kliendile lause: excusez moi, je ne parle pas francais, parlez vous anglais? Ja, kõik muutus. Kohe hakati temaga suhtlema vägagi sübralikult. Ja inglaste jaoks on tee- äärtesse välja pandud ilusad sildid inglise keeles, et -head inglise sõbrad- palun ärge unustage ära, et sõitma peab siin paremal pool teed.

Ja veel üks näide: Andres käis suures kaubanduskeskuses ja unustas oma telefoni kärusse mille ta oli juba ära pannud. Kui mõne aja pärast tagasi jooksis, siis oli telefon ikka veel kärus.

La Baule kui kuurortlinn on kuulus aastast1840 kui siia esimesed 250 villat ehitati ja kui rannaäär mände täis istutati. Hommikuti mängitakse siin mere ääres polot, kogu 12- kilomeetrilsel rannaribal käib sportlik tegevus ja paljud inimesed sõidavad jalgratastega nagu Amsterdamis.

Lastele on rannaliivale korraldatud oma mänguline tegevus ja liivarand on lai ja puhas. Lai on mõõna ajal ja kitsam tõusu ajal.Austrid on odavaimad kogu Prantsusmaal ja igapäevane turg on omanäoline ja maasikakorjamine toimub otse peenrast ja muidugi soolajärved ja talasso- spad sooja mereveega.

Kaks asja mis võiks häirida täiusliku puhkuse otsijat: külm vesi ehk siis külmem kui Vahemeres või allpool Atlandi ookeanis ja kaldapealsele 70- aastatel ehitatud majad mis pole ehk nii suurt silmailu pakkuvad kui 19- sajandi majad Nizzas või Biarritzis. Lisan pildi ka tuulest viidud majade kohta mis asuvad otse rannal.

Tegelikult on nad lainekumerust järgivalt ehitatud. Pole kusagil mujal selliseid maju kohanud. Ja kohtasin ka ühte armsat prantslannat kes tabas ära otsekohe minu päritolu minu aktsendi järgi! Nimelt käisime jahedamal päeval valimas klientidele sobivat Talasso SPAd ja Royal Barriere Thalasso keskuses kohtusin Emilyga kes oli lahke meile kõike näitama ja selgitama ja lõpuks siis küsis minult, et ega ma juhuslikult Eestist pole, et mul olevat eestlase prantsusekeele aktsent. Minu üllatunud ilme peale teatas ta, et ta sõbranna on eestlanna ja elanud juba aastaid Vanne’is (umbes 1 tund la Baulist) ja et tänu oma eestlannast sõbrannale teab ta mis on Vana Tallinna jook ja et see meeldib talle! Ossa, milline üllatus! Mäletan kui me itaallastele õhinal Vana Tallinnat kinkisime, siis avastasime, et pudelid on kõik kapi otsa ritta pandud ja kunagi ei joonud nad nendest lonskugi…Aga Bretagne’s on sügistalviste tuulte ajal külm ja Vana Tallinn sobib nagu hea Calvadoski. Joovad järelikult siiski…

Niisiis, oleme meie la Baule’is koos oma klientidega Kasahstanist. Õhtujutud kultuuridevahelistest erinevustest ei taha lõppeda. Küll miniatest kes peavad noorima poja naisena sisuliselt orjana tööd mehekodus tegema (üks näide oli eriti hea- piaali tuleb valada teed vaid põhja peale, et iga natukese aja tagant taas püsti tõusta ja ämmale piaalipõhja sooja teed juurde valada. Ja nii vähemalt 10 korda õhtu jooksul Ikka lonksukaupa….Huvitavad lood ja südamlikud toostid rikastasid meie õhtuid. No ja sünnipäeva hommikul tuldi siis lausa lapitekki meenutava madratsiga õnne soovima.wp-1470381775824

Lugu järgmine: kui Kasasthani kodus toimub pidu, siis perenaine annab peo lõppedes kaasa tüki riiet (tihti ostetakse riie lausa spetsiaalselt teatud peo jaoks mida saaks siis peo lõppedes tükkideks rebida ja külalistele kaasa anda). Kui perenaistel on kogunenud piisav kogus riidetükke, siis hakkavad nad neid lappe käsitsi kokku õmblema ja praktilise väärtuse suurendamiseks aetakse puhas lambavill lapiteki sisse. Läbi tepitakse see kõik käsitsi ja hoitakse peretütrele kaasavaraks.

Sellisel madratsil on ka praktiline väärtus. Kuna põrandad on kivist, siis nad kasutavad neid madratseid oma kodudes põrandal istumiseks, lõunauinaku tegemiseks ja niisama teleka ees pikutamiseks. Nii et mul on nüüd oma looga päris oma lapimadrats mis koosneb kahest osast- siin on hall taust kuhu on kirjutatud palju kasahhi-keelseid ilusaid sõnu ja osaliselt on lisatud värvilist mosaiiki. Nagu elugi- kõike peab olema parasjagu- nii halli värvi kui värvilisi mosaiigikilde.20160806_182855

Et meie kõigi eludes oleks rohem sooje värvitoone! Olge hoitud!

Prantslased

Mulle meeldivad prantslased. Meeldib nende ülim viisakus, lugupidamine teiste inimeste vastu, tähelepanelikkus ja abivalmidus, rõõmsameelsus, aga isegi nende mõningane pealiskaudsus samavõrd kui nende põhjalikkuski.

Meeldib, kui nad puhkama sõidavad vedades  autoga  kaasa peaaegu kogu oma maise vara, meeldib  kuidas nad riietuvad- nad oskavad seda teha elegantselt ja meeldejäävalt. Ja ma naudin seda kuidas nad mõnikord  räägivad eimillestki tunde. Meeldib, kuidas nad elavad- näiliselt rõõmsalt ja muretult kuigi neil on palju muresid. 

Eile varahommikul alustasime koos nendega ummikus kulgemist Pariisist Atlandi Ookeani äärde. Oli ju peaaegu “must laupäev liikluses” kui kogu Pariis sõidab puhkusele, ikka lõuna poole. Tavapraktika on, et villad ja puhkemajad on reserveeritavad vaid laupäevast laupäevani ja teha pole midagi- tuleb just siis kõigil minna. Mõnikord on 24h ummikuid. Teleris isegi näidatakse kannatlikke perekondi andmas oma ülekuumenenud autodes intervjuusid, aga kes kunagi ei kurda. Nad ütlevad pigem, et nii lihtsalt on ja sellega tuleb elada. Kaasa pakitakse nii palju kui autosse mahub ning mõnikord  tundub mulle, et nad unustavad ära, et tõenäoliselt on seal, kuhu nad sõidavad, ka ehk mõni kauplus…igatahes olime ka meie eile koos oma klientidega  kuulsas laupäevases ummikus.

Et ummikutes sõitmisele vaheldust tekitada, otsustasime Amboise linnakeses jalgu sirutada, veinikeldreid külastada ja lõunapiknikku pidada.

Ja kui lossitiir tehtud ja meistri voodi ja eluruumid ning leiutised nähtud, siis võiks  jalutada ka lossi alumises pargis kus korduvalt on esitatud Da Vinci leiutised, puude vahele on kangastele tõmmatud tema joonistused ja varjulistel pargiteedel jalutavad sini- paabulinnud.

Ja kui kõik meie inimesed olid emotsionaalselt taaslaetud ja kõht ka täis söödud, läks sõit sihtkoha poole palju paremini edasi. Kohale saabusime 3 tunniga. Ja taas olin ma liigutatud prantslasest villaomaniku viisakast ja hoolivast, eelkõige inimlikust suhtumisest. Kõik, mida palusime juurde, kõik ka saime. Ehk kokkuvõttes – kui te olete Prantsusmaal ja soovite midagi, siis rääkige sellest kindlasti ja küsige viisakalt ja teile antakse!

Olen tänulik selle eest, et elu on mind siia toonud. Olge hoitud!

Töö apsakad

Minu töö on iga päev nagu seiklus, sest kunagi ei ole sarnaseid inimesi, sarnaseid olukordi ja kunagi ei tea kuidas päeva lõpuks tegelikult läheb.

Eile juhtus näiteks selline lugu, et ma jäin alustuseks klientidega kohtumisele hiljaks. Ma ei jää mitte kunagi hiljaks. Seda mitte kunagi võib ju öelda kuni esimese korrani.

Ja nendega astusin ma 3 korda ämbrisse. Kõigepealt see esimene ämber ehk hiljaksjäämine kindla arvamisega, et hoopis kliendid hilinevad seekord, sest kohale läksin mina ju väga palju varem. Igatahes kokku me lõpuks saime oodates mõlemad lennujaamas Avise autorendis teineteist. Lihtsalt nemad olid E terminalis ja mina B terminalis. Et teised ka teaksid, et Pariisi Charles de Gaulle lennujaam on nii suur, et Avis autorente on seal 2.

Nii, teine ämber- teadsin, et saabub abielupaar tütrega. Kohe kohtumisel nägin alustuseks meest ja naist (minu arvates oleks nad väga hästi paariks sobinud)  (üks naine oli eemal) ja küsisin, et kus teie tütar on ja sain vastuse naiselt, et tema ongi tütar. No pärast tuli muidugi ema ka kohale…

Ja kuna kaks ei jää kolmandata, siis lõunalauas istudes läks jutt ikkagi kogemata poliitikale ja Eesti ja Nato teemale ja mina mainisin  USA presidendikandidaati ja näitasin veidi ka oma mitte eriti sõbralikku suhtumist ühte presidendikandidaati välja (täiesti lubamatu), aga aru saades, et see oli viga soovisin selle teema ära lõpetada ja küsisin, et kelle poolt nemad 8. novembril hääletavad, siis selgus, et ikka sellesama presidendikandidaadi poolt kellest rääkides mina enne just nina krimpsutasin. No kes oleks võinud arvata! Ise ma vanasti etiketitunde andes rääkisin, et rahast, haigustest ja poliitikast võõrastega rääkida ei tohi.

Aga edasi sai ainult paremaks minna ja läks ka, sest vedasin neid kohtadesse kus nemad polnud oma neljal eelneval korral käinud ja kus ka polnud turiste, aga oli väga ilus ja huvitav. Lõpuks läksime veel Ritzi kohvile ja ma näitasin neile lifte mis on kujundatud samade joonistega kui Vendome samba bareljeefid. Kui ameeriklased ütlevad interesting, siis on juba hästi. Ja nad ütlesid seda korduvalt. Homme sõidame juba uute klientidega La Baule’i ehk siis Atlandi Ookeani äärde. Olge hoitud!

Elu muutused

Täna on ilus pilvitu päikesepaisteline pühapäeva hommik Pariisis. 30 kraadi sooja. Tuult ka pole. Nagu polekski mitte midagi juhtunud.
2014-08-14 16.09.22 Kui televiisori lahti teed või telefoni kätte võtad, siis hakkab halb. Nizzas rünnak, Türgis peaaegu kodusõda. Kole. Lapsed kannatavad. Inimesed kes on tulnud mitte ise tüli norima, mitte marssima millegi vastu võideldes, vaid rahulikult tänavale jalutama, puhkama. See hirmutab  mind muidugi, sest on rünnatud inimeste elustiili. Puhkuse asemel võivad tekkida probleemid. See on karm tegelikkus. Mida siis teha? Kui ma vaid teaksin…  Kirjutasin 14. juulil blogisse küllastumisest, sellest, et inimene harjub kõige ilusaga kiiresti ja mõnikord tundub talle, et ilusamaks või paremaks enam minna ei saa ja siis tüdineb. Minuga just nii oligi, sest 13. juuli õhtul paistis meile koduaknast ilutulestik 40 minutit järjest ja ma ootasin, et millal see ükskord ometi ära lõppeks. Mõtlesin pool ööd selle peale, et miks nii on, et on ju ilus ja veel ilusam, aga miks mulle see tüütuks muutus. Sest seda oli vist liiga palju. Andres kommenteeris ka, et kui ta Emmaga Disneylandis käis ja ilustulestikku vaatas, et siis talle tundus, et seda on liiga palju, liiga pikalt. Et tehku 10 minutit, sellest on küll, aga miks peab seda kõike 45 minutit olema? Aru ma ei saa. Ja muidugi on üks asi mis ilutulestikuga seotud, see, et ilusa tulega kaasnevad paugud. Ilmselt see meenutab sõda. Ja nii ma mõtiskledes olin kindel, et 14. juuli ilutulestikku Eiffeli torni all ma kindlasti ei vaata, et lähen parem magama. Aga siiski, see kontsert mis 14. juulil Eiffeli torni all, Marsi väljakul toimus oli üliilus ja võimas ja kaunis klassikaline muusika tegi hinge suureks kuhu mahtus sisse nii palju headust ja sooje tundeid, et vaatasin ühe jutiga ka kogu 45- minutilise ilutulestiku ära mis kontserdile järgnes. Plaani polnud, aga vaatasin silmad pärani ja imestasin et kuidas nad oskavad niimoodi seda teha, et kogu aeg on erinev temaatika mida saadab alati eriline muusika ja Eiffeli tornist tulevad järjest eri mustriga ilutulestik ja isegi sinimustvalgeks läks see torn korraks. Kuidagi ei tahtnud magama minna.
Hommikul sain juba mõned sõnumid sõpradelt ja äkki sain aru, et juba kolmas kord rünnatakse rahumeelseid inimesi Prantsusmaal. Mõistetamatu on see kõik. Mul on tunne, et me oleme kõik sõdurid selles kolmandas maailmasõjas mis juba ammu käib…
Ja tõepoolest, mis meil üle jääb, elada ikkagi edasi nii, et anda endast parim. Iga päev, sest kunagi ei tea mis elus juhtuda võib. Ükskõik kus ja ükskõik kellega. Tuleb positiivseid emotsioone leida ja neid edasi anda nii paljudele kui võimalik, sest inimestel on vaja positiivset energiat.
Prantsusmaal elades vaatan ma palju ( nii palju kui ma kodus olen) televiisorist huvitavaid saateid. Eile näidati prantsuse lapsi kes elavad erinevates maailma nurkades. Jäin vaatama saadet pisikesest 8-aastasest tüdrukust kes kolis vanematega Prantsuse Polüneesiasse elama. Kõige teistsugusem tema jaoks oli see, et kehalise kasvatuse tunnid olid kas siis atollide vahel snorgeldades või polüneesia tantsu õppides. Mulle tõi see saade meelde elavalt härra Olivier Briaci kes elab juba ammu Polüneesias, Moorea saarel.
olivierbriac
Mäletan temaga kohtumist 15 aastat tagasi (oma eelmises elus). PS. Mul on kindlasti 2 väga erinevat elu siiani olnud- üks oli Eestis ja teine on siin, Prantsusmaal. Niisiis,  Olivier Briac (ka temal on muideks 2 elu, üks mandri- Prantsusmaal ja teine Prantsuse Polüneesias) on koreograaf, õpetab naisi tantsima praegu Prantsuse Polüneesias, aga enne seda tegi seda Pariisi kabareedes- Lidos ja Moulin Rouge’s. Ta on selline ülimalt karismaatiline mees kellel ainsaks riietuseks on pareo ümber puusade ja kaelas nahkrihma otsas üks suur must tahiiti pärl. Ja ta paneb kõik naised tantsima. Ka mina õppisin kuidas puusad ilma vaevata tööle panna (tuleb vaid põlvi õigesti nõksutada:)… Kui mina temaga  Mooreal kohtusin, siis ta kinkis mulle oma raamatu kus ta kirjeldab oma saabumist Tahiitile ja integreerumist polüneeslaste sekka.
lesauvageblanc
Ma lugesin selle raamatu vist ühe hingetõmbega läbi. Huvitav oli vestelda kellegagi kes selliseid elumuutusi on läbi teinud.  Inimesi, kes on julgenud elumuutusi teha, on ju tegelikult väga palju.  Mamma Ines Keenias kolis 50 aastaselt Itaaliast Keeniasse ja rajas oma merereise pakkuva äri. Mamma Ines oli minu eeskuju. Ta ütles, et ta kahetseb ainult ühte oma elus, et ta ei kolinud varem Itaaliast Keeniasse kus tundis ennast hästi ja kasulikult. Mina tutvusin Mamma Inesega siis kui ta oli 70- aastane ja see oli 20 aastat tagasi. Mamma Ines on juba kaks aastat taevas. Aga ta poeg Enrico jätkab tema elutööd…Mul on nii kahju, et mul pole alles mitte ühtegi fotot, sest mul on mitmeid kordi arvuti kõvaketas küll katki läinud küll kohver kõigega ära varastatud…Aga õnneks on mälestused mida ei saa keegi varastada ega ära võtta.
Ka mina olen teinud läbi elumuutuse, aga ma ei arva, et see on tänapäeval mingi kangelastegu, see on pigem midagi isiklikku, midagi mis annab teise võimaluse. Olla täiega kasulik. Teha seda mida oskad ja armastad, teha inimesi päriselt õnnelikumaks.
Tegelikult  on algus olnud siin Pariisis hullult raske. Korteri otsimised, tööga alustamised, muudatustega harjumised. Aga see raskus on ikkagi vaja läbi teha, et head hinnata ja olulist ebaolulisest eraldada. Täna on sellele tagasi vaadata isegi naljakas.
Mäletan, et kui me siia saabusime, siis juhtus igasuguseid asju millele tagantjärgi vaadates puudub igasugune loogika ja kõik see tundub täna väga kummaline. Kuidas ma maksin näiteks ühele kinnisvarafirmale 450 eurot vabatahtlikult ära. See lugu oli nii, et hakkasin otsima pikaajaliseks rentimiseks üürikorterit, sest kusagil peab ju inimene elama. Leidsin tänaval kõndides kuulutuse, et aitame teil üürikorterit leida. Suur silt suure akna peal. Lootsin parimat ja astusin sisse. Ikka hea kui keelt oskad, siis usud ka kõike mis sulle räägitakse. Täitsin kõik dokumendid, et kes ma olen ja kust ma tulen. Ja maksin raha ära ja jäin ootama rendileandjate emaile kes pakuvad mulle imeilusas kortereid unistuste Pariisis. No ütleme nii, et paari päeva pärast läksin sinna agentuuri tagasi kurtes, et keegi midagi ei paku. Seepeale andsid nad mulle parooli millega sain logida nende salavõrku, et ise endale sobivaid kortereid leida. Kõik ju teavad, et Pariisis on peaaegu võimatu head üürikorterit rentida ilma soovitajate, ilma 10 kuu ettemaksuta ja ilma suurepäraselt kindla töökohata. Rõhk on sõnal peaaegu. Hakkasime läbi käima variante eelnevalt telefonitsi kokku leppides omanikega kes ei teadnud sellest agentuurist muidugi midagi. No mõni korter oli nii pisike, et wc- kapp oli nurgas ja voodi lae all…sellest hoolimata jätkasime ringkäiku. Üks mees pakkus oma korterit kus voodi kukkus käteplaksutamise peale kapist välja. Tagurdasime ikka tihti kohe uksest välja ja rentisime edasi lühiajaliselt kortereid erinevatesse Pariisi piirkondadesse. Kõige rohkem meeldis mulle elada pisikeses Ladina Kvartali korteris  mille kõrvalmajas elas kirjanikuhärra Hemingway isiklikult aastatel 1921-1925 oma Pariisi perioodil. See oli selline pisike XVI sajandi maja viltuse põrandaga kus aknad tänava poole ja kus restoran all. Oi seal juhtus igasuguseid toredaid asju. Aga nendest juba järgmine kord. Ja üks oluline asi veel. Kõik näivad kannatused on meile loodud eesmärgiga. Kui ei saanud mida tahtsid, siis järelikult tahtsid valet asja, sest nii targad me ikka ka ei ole, et teame kohe mida meil vaja on. Vajadused selguvad otsingutes. Ilusat suve kõigile ja järgmise korrani.

Algus

Kõik algab kunagi. Kui ma 5 aastat tagasi ei teadnud päris täpselt kuidas edasi, siis ütles minu noorem poeg Rauno mulle, et ema, ma ei tea mitte kedagi kes teaks Pariisist rohkem kui Sina ja ma ei tea mitte midagi mis rõõmustaks Sind rohkem kui Pariisi tutvustamine teistele. Miks Sa ei võiks Pariisi kolida ja teha seda mis Sulle tegelikult meeldib ja teenida raha sellega mida Sa väga armastad? See oligi edasiviiv jõud. Kolisingi. Kõigepealt proovisin üksi hakkama saada ja ei survestanud Andrest kaasa tulema ja temale tähtsaid otsi ära lõikama. Mingil hetkel sai selgeks, et üksi pole siiski see ja koos on oluliselt toredam ja kergem ja  nii ta on läinud. Koos. Oli siis kuidas oli, aga kirjutama hakkasin täna hommikul siia blogisse tänu sellele, et Rauno andis taas delikaatselt nõu, et ema, Sa räägid nii huvitavaid lugusid, pane need kirja, et teised ka lugeda saaksid. Kõik. Nii saigi tänane avalik blogi alguse.

Paljud kliendid on öelnud, et kirjuta raamat. Mingit raamatut ma kirjutada ei kavatse, sest rääkimine tuleb mul oluliselt paremini välja kui kirjutamine ja inimene peab tegema seda mis tal hästi välja tuleb. Klientidest, kellest ma väga lugu pean, ma ka ei kirjuta, sest see on privaatne. Oma väga värvikatest kursusekaaslastest samuti mitte, sest see on ka privaatne kuigi nad kõik on eraldi raamatut väärt, aga ma räägin neist ikka põimides neid oma ekskursioonidel lugude sisse.

 Kirjutan siin vaid uutest isiklikest kogemustest Prantsusmaal  ja Pariisist läbi minu silmade. Panen siia kirja ka põnevaid fakte Prantusmaa kultuuriloost mida ma ülikoolis õppides teada saan ja mis võiksid huvi pakkuda ka teistele. Niisiis, algus on tehtud.

Alustan sellest kuidas ma pidin tegema oma elu esimest prantsusekeelset kooliettekannet St Denis kirikus ja kuidas ma põrusin nagu Prantsusmaa rahvusmeeskond eile jalgpallifinaaliski. 

St Denis ei ole ainult kuulus jalgpallistaadion kus eile 80 000 pealtvaatajat elas kaasa Portugali ja Prantsusmaa finaalmängule ja kus 1998.aastal prantslased maailmameistriks tulid.

 St Denis on püha koht. Vaatamata sellele, et see on Pariisi eeslinn kus elab suur hulk mitte-prantslasi ja kuhu metrooliin nr 13 toob miljoneid mustanahalisi magama, asub siin ka üks maailma esimesi gooti stiilis kirikuid. Keset väljakut. Muideks, see kirik on ehitatud veel enne kui Notre Dame’i Pariisis. Ja siia on maetud kõik prantsuse kuningad ja kuningannad ja sellesse kirikusse on sissepääs tasuline ja selles kirikus on vapustavalt kaunid marmorist hauamonumendid.  Ma polnud ka seal kunagi enne veel käinud. Piirkond ei tundunud piisavalt turvaline.

Aga lugu minu põrumisest on siis järgmine. 

Kui ma koolis ütlesin, et “mina võtan” kuulsa kuninganna Marie Antoinette ja Louis XVI hauamonumendi teema St Denis kirikus, siis ma ei teadnud mida ma teen. Ma ausõna arvasin, et see kool on kergem ja et ma tean juba niigi peaaegu kõike ja et giidilitsents on ainult vormistamise küsimus. No absoluutne enamus arvas nii meie koolis.

Tegelikkus on palju hullem. 5x nädalas kunstiajalugu ja arhitektuuriajalugu ja nii edasi. Ja kuna prantsuse keeles on äkki liiga kerge, siis on ka osad ained veel ka inglise keeles. Ühesõnaga, see, et selles koolis õppida on raske, hakkan ma siin kordama, aga samas olen ma tänulik, et ma selle ette võtsin, sest siin on ülimalt huvitav ja hariv.

Kuna kuningatest kes Versailles elasid tean omast arust ju peaaegu kõike võtsingi ma justnimelt nende hauamonumendi teema. Et Louis XVI ja tema Austria printsess Marie-Antoinette hukati giljotiinil ja et nad maeti ühishauda nagu vaesureid ja et nad hiljem riigikorra muutudes välja kaevati ja et ümber maeti St. Denis katedraali, seda ma ju juba teadsin! No ja mis see siis rääkida pole! Veidi uurimistööd hauamonumendi autorite kohta ja esinema!

See esitlus toimus veebruaris. Õues olid minu arust miinuskraadid ja kirikus oli väga külm, sest nad restaureerisid parasjagu roosakna vitraaže ja minu esinemine oli viimane. Enne mind oli 2 tundi kohapeal seismist, kuulamist ja külmetamist. Külmast krüptist ( kuhu on tegelikult kuningas Louis XVI oma naisega maetud) väljudes kihutas õppejõud kiirelt kirikust välja eesruumi – ainsasse sooja nurgakesse ja ütles palun, nüüd on Laikjõe teie etteaste.  Mismoodi saab teha etteastet millestki millest sa oled möödunud nii et sa ei saa arugi, et oled möödunud? Ütlen ausalt, et selles soojas nurgakeses monumenti polnud. See hauamonument oli ju kirikus ja meie olime väljas. Ja siis läks kõik halvasti. Ma ei osanud.

Ei osanud kirjeldada midagi mida keegi polnud kunagi näinud ja mul polnud pilti ka välja lastud printerist, sest miks ma pean pilti näitama millestki mida peaksime  oma silmaga nägema, eksole. Mona Lisast rääkides ju teavad kõik seda pilti, aga hauamonument mis kujutab  põlvitavat kuningannat  kes on natuke liiga ette kummardunud nagu otsiks põrandalt prille taga, seda on raske ette kujutada. Igatahes parandas õppejõud mind esimeses lauses koheselt kui ütlesin nende esialgse ühishaua kohanime alustuseks segadusse sattudes valesti. Niisiis, ettevalmistaval paberil seisis mul mustvalgena Cimetière Madelaine ja kõva häälega ütlesin Cimetière des Innocents. Täielik lüüasaamine. Kokutasin ja mökutasin siiski  lõpuni, aga edulugu siit ei tulnud. Oli hoopis häbitunne, et õppejõud parandas, kurb, et monumenti pole ja soov järgmine kord paremini teha. Nii nagu jalgpallifinaaliski. Prantsuse meeskond peab ju ka edasi minema vaatamata sellele, et nad ise tunnevad ennast täna kohutavalt.

Ilusat päeva ja järgmise korrani!

Marina Pariisi külje all esmaspäeval, 11. Juulil 2016

Esimene vaimustus

wp-1468493362176.jpgTäna on prantslastel pidu. 14. Juuli. Mäletan vägagi hästi kuidas ma esimest korda suure sooviga õigeks ajaks Champs- Elysées’le paraadile saabuda läbi rahvamasside kiirustasin, et olla esimeses reas. See oli aasta 1994. Mäletan kuidas mul kõige selle nägemine lähedalt hinge kinni võttis. Mitmeid aastaid tegime reisi pealkirjaga „Prantsuse Vabariigi Aastapäev Pariisis“. Tõenäoliselt , et olla kohal paraadi publikus, siis jalutada linnas ja lõpuks kuulata kontserti ja vaadata ilutulestikku. Rohkem kui ilusates mundrites sõjameeste marss liigutas mind tee-äärne publik: huuled punaseks värvitud ja värskelt soengust saabunud noorte ja nägusate sõdurite vanaemad või emad kes olid pidupäevaks oma parimad riided selga pannud ja ootasid paraadi saabumist ja kes omavahel suhtlesid ja meenutasid erinevaid aegu. See oli minu esimene vaimustus. Jääb eluks ajaks meelde. Nende prouade uhke enesetunne paistis kaugele. See oli imetlusväärne. Kahjuks jääb neid prouasid  järjest vähemaks ja ka mina ei kipu enam tee äärde seda kõike oma silmaga vaatama. Kodust televiisorist saab palju ilusaid kaadreid näha ja muidugi antakse huvitavat infot lisaks.

Huvitav on igal juhul, aga Champs- Elysées’le täna isiklikult enam kohale ei lähe.Küllastumine eestlaste moodi on selle nähtuse nimi, see kui esimene vaimustus läheb üle. Mäletan kuidas ma esimest korda Keenias elevanti ja kaelkirjakut rahvupargis nägin. Ülepeakaela lummatud, ei teadnud kas pildistada või filmida või teha mõlemat korraga. Teise päeva safaril kõndis kaelkirjakupere meie lahtisest autost 10 m kaugusel mööda ja autojuht jättis auto seisma, et me pildistaks. Aga minuga kaasas olnud eestlased viskasid pilgu kaelkirjakuperele ja ütlesid autojuhile- sõida edasi, kaugel!

Usun, et sellest hetkest hakkasin teadlikult märkama nii enda kui inimeste esimese vaimustuse näidiku nihkumist.

Üks asi mis minu vaimustus- näidikut pole allapoole nihutanud, on kogu Prantsusmaa. Meil on isegi kodus pisitülid teemal, et mina andestan prantslastele kõik lollused oma ahviarmastuse tõttu Pariisi ja Prantsusmaa vastu. Mis siin ikka vaielda, see on tõsi. Sellepärast ma ju siin olengi. Kui ikka Prantsusmaa hümni kuulates tulevad siiani külmajudinad peale, siis tähendab see ju ikka midagi. Täna näiteks nutsin teleka ees lörinal kui lapsed paraadi lõpus hümni laulsid ja esimene rida kurtidele mõeldud liigutusi tegi. Südantsoojendavad hetked.

Eile ma näiteks vaimustusin tõsiselt Pariisi ühest pärlist- Ritz hotellist.

Ritzi ja minu lugu sai alguse sellest kui ma kunagi no nii 20 või 18 aastat tagasi esimest korda tahtsin sinna hotelli sisse astuda ja fuajees lihtsalt ringi jalutada ja ahmida seda õhku kus on kõik maailma riigipead 19. Sajandil peatunud ja kus on 35 aastat ööbinud moeikoon Coco Chanel ja kus on nii palju salapäras ja stiilsust. Aga tol korral mind Ritzi sisse ei lastudki. Nii nagu ma ringuksest sisse sõitsin, nii mind ka välja sõidutati… Ju ei kvalifitseerunud. Kuigi, kui ma esimest korda USAs käisin, 1989. aastal, siis olin üllatunud kui valgete kinnastega portjee ukse minu ees naeratades lahti tegi ja ma uksest sisse astusin. Ma tõepoolest arvasin teadvat enne, et need valgetes kinnastes mehed uste peal pigem saadavad Sind ukselt tagasi ja ütlevad, et minge sinna kust te tulite, aga oli otse vastupidi. No see oli kindlasti sellepärast, et minu sugulane oli minuga kaasas ja oskas oluliselt rohkem inglise keelt rääkida kui minu laused „ I am“ ja „I have“ ja kuidas ma neid lauseid veel ka kogu aeg segamini ajasin. No ükskord tahtsin näiteks öelda puhtas inglise keeles, et „see võti on minu käes“, aga ütlesin hoopis“Yes, I am a key“. No tõepoolest…

Niisiis, tol korral, 1989. aastal, oma elu esimesel välireisil Washington DCs 5* hotelliuksest sisse saades sain teada kes on portjeed. Et nad on toredad, et nad naeratavad ja ütlevad tere ja head aega ja et nad teevad Sulle uksi lahti. See lugu meenus mulle eile kui astusin sisse Pariisi kõige uhkema, 5* Ritzi uksest.

Fuajees ringi uudistades ja oma kutsujat oodates märkasin ühte noort ja kena meest kellega meie pilgud kohtusid ja me tundisme teineteist kohe ära. Ta tuli minu poole ja tervitas mind soojalt ja küsis kuidas mul läheb. Ikka „ça va , Madame?“ Tema muidugi peabki niimoodi viisakalt kõigiga käituma. No mitte kohe võõraid kättpidi tervitama, aga jätma Sulle tunde, et Sa oled väga oodatud külaline ja et tal on hea meel Sind jälle näha. Aga meie olime päriselt juba ka kohtunud ja tal oli tegelikult ka mind hea meel näha ja minul oli soe tunne rinnus kui meenutasin oma loengut Ritzi hotelli töötajatele. Just, see oli paljude asjade meeldiv kokkusattumus, et ma sattusin sel aastal Pariisi Ritzi hotelli töötajaid koolitama. Proua, kes mind kohtumisele kutsus, on paljude etiketiõpikute autor ja etiketikooli omanik. Meenus kuidas ka mina lõin omal ajal etiketikooli Eestisse. Rääkisin talle sellest ja ta ütles, et see on ikka uskumatu kuidas me oma elus arvame, et mingid peatükid on juba loetud ja lõplikult möödas, aga tegelikult tulevad nad kusagilt uuesti pinnale. Nii juhtus just minuga. Kvalifitseerusin prantsusekeelset loengut pidama ja veetsin meeldiva päeva Ritzi töötajatele kultuuridevahelisest erinevusest rääkides. Ja minu auditooriumis olev noormees tundis mind nüüd ära. Meeldiv! Ja siis, parasjagu kui pildistasin seinal Cesar Ritzi pilti, saabus laia naeratusega piinlikkuseni korrektne noorhärra kes rääkis mulle põnevaid lugusid Ritzist mida ma siinkohal heameelega teiega jagan. Võimalikult lühidalt. Otse algallikast, mitte Wikipediast või mõnest raamatust või netist.

Niisiis, Ritzil on kogu aja jooksul alates aastast 1898 olnud 2 omanikku, Cesar Ritz ja M. Al Fayed. Praegune Ritzi president rõhutab igal võimalikul hetkel, et Ritz on luksuslik ajaloohõnguline Louis XV stiilis restaureeritud, mitte renoveeritud residents keset Pariisi kus iga külaline peab end tundma vähemalt sama hästi nagu oma kodus. Igaüks vastavalt oma tasemele. Mulle sümpatiseeris ülihubane pastelsetes toonides hotellituba Mansardi katusekorrusel. Vaatamata madalatele lagedele on vaade aknast vaieldamatult  ilusamaid üle kogu Pariisi. Näiteks tuba nr 512 on vaatega otse Eiffeli tornile, aga koridoriaknast avaneb vaade otse Ooperiteatrile. Kui oled harjunud kõrgete lagedega, siis sobib 3. Korrus (nagu kõik XVII- sajandi härraste majad Pariisis- all on avar sissepääs, siis järgmine korrus suured vastuvõtutoad ja järgmisel korrusel magamistoad ja külaliste magamistoad ning lõpuks, viimasel korrusel teenindavale personalile kohandatud toad). Kui aga oled harjunud lossis elamisega, siis 1. Ja 2. Korruse sviidid (näiteks nagu „Imperial“ Marie- Antoinette voodiga või Windsori hertsogi- nimeline sviit mille eest makstakse 17 000€ või luksussviit 50- ndates kus magas 35 aastat Coco Chanel isiklikult (tema sviidi ööpäevane hind on 25000€ ja kus nimi maksab). Mademoiselle Chanel imetles Vendome’i väljaku harmoonilist ilu ja mõtles välja Chaneli kella kus kellaplaat on täpselt Vendome’i väljakukujuline ehk siis 8- nurkne.

Kui inimene on väga VIP ja ei soovi ennast Vendome’i väljakul avalikult näidata (ajakirjanikele), siis on ehitatud maa- alla spetsiaalne tunnel kus saab parkida ja märkamatult saabuda otse Windsori hertsogi- nimelisse sviiti. See oli see 17 000 eurone. Ritzi algusest on säilinud 3 asja igas toas: luigekujuline kullalehtedega kaetud segisti, seinakell ja telefon. Telefoni outfit käib küll ajaga kaasas. Mulle oleks meeldinud selline vanaaegne. Aga tõenäoliselt peaks siis teenindav abipersonal ukse taga seisma ja õpetama igaüht seda telefoni kasutama. Kaks asja veel- stiilne lüliti aastast 1898 mis kustutab kõik tuled korraga (pildil ka)  ja vannitoas kõik lõheroosad heledad pastelsed käterätid ja hommikumantlid.

 

Miks just selline õrn pastelne virsikuvärv? Sest Cesar Ritzi abikaasa kes tegeles hotellide disainimisega isiklikult otsis kaua sobivat tooni mis sobiks ideaalselt naiste tolleaegse nahavärviga kokku.vannituba chaneli sviidis

Ja ideaalne värv leitud hoitakse seda siiani vaatamata sellele, et nahavärvitoonid on muutunud.

Siinkohal on ilmselt ka paslik meelde tuletada , et Cesar Ritz oli esimene kes rajas hotelli kus kõik inimesed võisid oma hotellitoas vannis käia. Enne seda pidid soliidsed härrased susside sahinal koridoris vannitoajärjekorda võtma.

Et väga pikaks ei läheks see jutuke, siis jätame järgmiseks korraks ka midagi.

Marina, 14. Juulil Pariisi külje all.

Kevadine pakkumine Pariisi

 

Hind: 189€ in/ kaheses toas

Hind sisaldab:

  • personaalne vastuvõtt lennujaamas
  • transfeer lennujaamast/lennujaama ja tutvumine Pariisi peamiste vaatamisväärsustega (eesti keeles)
  • 3-käiguline lõunasöök traditsioonilises prantsuse restoranis (sibulasupp või merekarbid või kitsejuustusalat eelroaks, pardikoib või liha või kala pearoaks ja créme brûlée desserdiks)
  • 2 ööd 3*hotellis Montmartre piirkonnas
    (Moulin Rouge’i 15 min jalutada)
  • pudel ehtsat champagne’t toa kohta

 

Lisatasu eest soovi korral Eiffeli torn (20€), laevasõit Seine jõel (14€), Moulin Rouge 115€, Louvre (16€).

Võtke meiega ühendust: